Kõik on läbi. Täna saab kuu ajast, mil jõudsin Tokyost koju. Siiani harjun mõttega, et ma ei pea enam treeningplaani järgi trenni minema ja minu sportlaskarjäär on jõudnud lõpule.

See teekond on olnud täis rõõmu ja uhkust, pettumusi ja võite, pisaraid ja naeru, higi, visadust ning distsipliini. Kergejõustik on andnud mulle palju rohkem kui tulemused ja medalid. See tegi minust inimese, kelleks ma ei osanud kunagi saada. Olen südamest tänulik, et sain sellel teekonnal käia. Nägin imelisi paiku, erinevaid kultuure ja kohtasin inimesi, kes jäävad mulle igaveseks südamesse.

Olen ääretult tänulik oma treenerist isale, kes on olnud minu kõrval kogu selle aja vaatamata minu nõrkustele, vaidlustele ja mu kohati raskele iseloomule. Sa olid alati olemas nii headel kui ka rasketel hetkedel ning uskusid minusse rohkem kui mina ise.

Suur aitäh ka mu perele, sõpradele ja kõigile, kes on märganud minu tööd ja pingutust. Ilma teie toetuseta poleks ma jõudnud viiel korral kurtide olümpiale.

Kuigi sulgen nüüd ühe peatüki oma elus, jääb see alati osaks minust. Ootan põnevusega uut peatükki oma elus. On nii palju, mida ma tahan teha ja saavutada. Ärge muretsege: ma ei kao spordimaailmast mitte kunagi. Toetajana, treenerina, sisuloojana või muul moel, kes teab!

Aitäh kõigile, kes on olnud osa minu teekonnast!